Monika Tuvi: on kordades parem, kui toit tuuakse kiirelt ja mugavalt koju kätte!
Tantsukooli omanik Monika Tuvi kulutab köögis palju aega. Talle endale tundub, et ta ainult köögis ongi – keedab, praeb, küpsetab ja täidab oma mehepoegade soove. Õnneks on tal ilus ja mugav köök, seega on seal päris mõnus olla. Kõige rohkem ajab Monikat närvi, kui ta lõpetab õhtused trennid kell pool üheksa, tuleb koju ja umbes viis silmapaari vaatab talle otsa – et noh, tee nüüd süüa kähku! Viimasel ajal on teda sellistest olukordadest just Wolt välja päästnud. On ikka kordades parem, kui toit tuuakse kiirelt ja mugavalt koju kätte!
Monika planeerib oma aega suures osas arvestades laste kooli, lasteaeda, trenne. “Ma ei ole logistikas kõige kõvem, seega see tekitab minus vahel paanikat. Kuna meie elu käib Pirita ja kesklinna vahel, siis pean väga täpselt läbi mõtlema, et kus, kuhu ja millal, et ei peaks sada korda edasi-tagasi vurama, tõdeb Monika.”
Kui aus olla, siis ma ise ka ei tea, kuidas jõuan oma asjad tehtud, aga ime läbi jõuan ja saan enam-vähem kõigega õigeaegselt hakkama. Eks tuleb üsna tihti ette hetki, kus peab otsustama ja tegemisi sorteerima ning osad lihtsalt tuimalt edasi lükkama. Ega siin vist muud nippi olegi. Kui prioriteedid paigas, siis pole see väga keeruline ja eks pere ja pudinad ikka esikohal, aga samas ei jäta ma oma elu elamata.
Lihtsalt aega iseendale nädala sees naljalt ei saagi. Kui, siis juhtub seda vast öistel tundidel ja siis olen nii väsinud, et vastan meilidele ja kiirematele küsimustele, ja kui see tehtud, istun hetkeks, naudin vaikust (nimetan seda hetke naljaga – “siis kui vaenlane magab”) ja siis saab uni mu kätte. Mu lemmikpäevad on reeded, sest siis ma tean, et on tulemas paar vaba päeva, kus ma ei pea kedagi kooli jne saatma. Reeded olen endal ka trennivabaks teinud ja seda päeva kasutan nii maksimaalselt kui saan. Tegelen iseendaga kas või hommikuni, lubades siis endale erinevaid protseduure ja hoolitsusi jne.
Kui sul oleks päevas veel kaks lisatundi?
Ma ei ütleks kellelegi, et mul need lisatunnid on (et nad ei saaks mulle sinna midagi planeerida või ei ootaks, et ma midagi nende heaks teeksin), ja lebaksin lihtsalt KODUS diivanil, vaikuses.
