Lähme Pariisi. Tartus!

Võib päris kindlasti öelda, et GMP Patisserie ei ole su tavaline õhtusöök. See on kogemus, mis absoluutselt igal sammul positiivselt üllatab ja seab kahtluse alla kõik selle, mida sa varem oled suhu pistnud.

Pean tunnistama, et see ei olnud esimene emotsioon, mis GMP Patisseriega seoses haaras. Kui oled harjunud väljas süües valima kümne burgeri ja pitsa vahel, siis siin oli söögikorra soolase poole otsused suuresti kliendi eest ära tehtud – valik ei ole silme eest kirjuks tegev. Väga kiiresti jõuab aga ehmatus muutuda nõutuseks. Ja see ei ole see nõutus, mida ma iga kord pisut peenemasse restorani sisenedes tunnen. Et miks ma siin olen ja mida ma siit üldse proovida julgen. See on hoopis “tahaks kõike proovida” tunne. From zero to hero.

Sest tead mis. GMP Patisserie on tegelikult täiesti Eesti värk Prantsusmaa kestas. Toidud näevad välja peened ja maitsevad peenelt, kuid tekitavad koduse tunde. See on uskumatu, kuidas teise riigi köök ei tekita võõrast tunnet. Klassikaline hirm, et äkki ei saa kõhtu täis, saab tund aega hiljem ümber löödud. 

Interjöör, mis võiks olla täis prantsuskeelseid arusaamatuid lauseid ja muud klišeed, seda ei ole. Ja see tekitabki sellise mõnusa päris-Prantsusmaa tunde. Sest mis mõtet oleks Pariisis samasugusel kohvikul päritolu eriliselt rõhutada. 

Muide, bataadifriikad on ka head. Võiks arvata, et mis seal ikka valesti saab minna. Aga saab. Väga saab. Liiga palju saab. Praegusel ajal võib friikatega väga valusalt petta saada. Kui prantsuse söögikoht pakub midagi, mille nimi on french fries, siis selles osas lati alt läbi minek tähendaks, et võib koha otsemaid kinni panna. Ja noh, kui sa tunned maitsest, et isegi majoneesi juures on läbi viidud mingi eraldi võlukunst, siis millest me räägime.

Me peame rääkima magustoidust. Sest GMP Patisserie oma olemuselt on ju ennekõike kõikvõimalike selliste toodete päralt, mida mina lihtsa inimesena nimetaks “koogikesteks”. Siin läheb asi päris hulluks. 

Ehk siis, kui soovid oma neiule pakkuda midagi erilist (aga kuu lõpus ei vea kolmekäigulist välja), siis vii ta Tartu südalinna ja võtke üks suurepärane koogike, ükskõik kui peen tema pärisnimi ei oleks. 

Rohkem polegi tarvis, usu mind. See, kuidas prantsusepäraselt heidavad ühte pistaatsia ja vaarikas või sidrun ja astelpaju, on igal juhul väärt proovimist.

Sellise “põneva proovimise” toidukoha puhul on minu arvates veel ääretult oluline see, kuidas sinusse kohapeal suhtutakse. Sa tahad, et sind juhendataks selles rohkem või vähem tundmatus maailmas – millised valikud on magusamad, millised hapukamad. Kas see, mis paistab šokolaadikook, on tegelikult šokolaadikook (spoiler alert, väga tihti ei ole) ja nii edasi. 

On reaalne oht, et satud klassikalise kaheaastase lapse staadiumisse ja küsid enda uuelt toidumentorilt – aga mis see on? aga see? aga miks see kollane on? 
Mina ei suudaks päevas umbes 150 korda sama asja selgitades jätkuvalt nii särav ja rõõmsameelne olla. See on teeninduse kõrgem tase.

Maailmas, kus on nii palju võltsasju ja näilisi tõdesid, ei usu sa enam, et Itaalia restoran Eestis võib tekitada tunde, et oled Itaalias. GMP Patisserie Tartu kesklinnas viib sind kogu oma lihtsuse ja peenuse sümbioosiga sada protsenti seisu, kus aknast välja vaadates või siseruumis ringi jalutades võid kujutada ette, et see õhtusöök on tükike päris Prantsusmaad.