Olgu öeldud, et – nagu ka paljud teised – ma armastan head toitu, aga erinevalt näiteks Laimipressist, olen ma täielik amatöör erinevate (maitse)kombinatsioonide adekvaatses hindamises. Aga kas see tegelikult on üldse tähtis? Lõviosa meist ju tegelikult hindab lihtsalt häid elamusi ilma neisse liigsest süübimata. Kui tunne on hea, siis järelikult on hea.

Ülo on justkui hea maitsega maailmarändurist maapoiss, kelle kohalolu tekitab ka kõige uhkemas seltskonnas tunde, et oled kodus. Ja ta elab Kalamajas. Asi pole pelgalt kodumaises nimes, mille taga peitub siiras soov eestipärased nimed taas au sisse tuua (kui üldse, siis on Ülo nime on Eestis vastsündinutele viimase 15 aasta jooksul pandud haruharva), vaid ka interjööri ja teeninduse harmoonias. Minu jaoks on see habras kunst, millega siin on täkkesse pandud.

Ma ei tunne siin kordagi, et peaksin käituma mingite mallide järgi (mida aeg-ajalt erinevatest toidukohtades siiski ette tuleb), vaid ma saan olla siin mina ise. Nagu kodus. Ja kes mind teab, siis mulle väga meeldib kodus olla.

Võnge on siin mõnus. Ma julgeksin siia tulla näiteks pruudiga tähtpäeval, sest siinsed road pole küll päris fine dining, aga siiski elamuseks omaette ning ka mitmekülgses joogi- ja kokteilikaardis ei pea pettuma.
Samal ajal on siin aga mugav ka sülearvuti taga kohvi juua ja e-kirjadele vastata.
Päevasel ajal on ruum mõnusalt valge (ent siiski hubane) ning õhtupimeduses tekitavad mööduvate autode valgusvihud tunde, et vähemalt praegu ja siin on okei aeg maha võtta ja hetke nautida.
Ma ei saa muidugi mööda vaadata ka seinu katvatest smaragdrohelistest plaatidest ning kuldsetest detailidest sisekujunduses. Megaelegantne. Samal ajal ei lase sovietipuudutusega punane vaip ja toolid seintel liiga uhkeks minna.

Erilisemaks teeb siinse kogemuse aga see, et kui muidu on harjumuspärane, et toidukohtades on lõviosa menüüst seotud lihaga (või vähemalt on suurem rõhk loomsel toorainel), siis Ülo toimetab pisut teisiti. Enamik toitudest on taimsed (on nii taimetoidu kui täistaimseid variante), aga ka valikud liha- ja kalasööjatele. Tasakaal.

Kuigi tänaseks on selliseid kohti ilmselt juba rohkem, siis oma avamishetkel oli see nüanss Ülo puhul siiski märkimist ja märkamist väärt.
Siinsed toidud on asetatud 4+1 kategooriasse: “Kui väike on paras”, Kui suurus loeb”, “Liha ja kala” ning “Magus”. Ja +1-na reisib kaasas lasterubriik. Kõik asjalik ja loogiline, eks? Ma otsustasin, et mulle täna suurus ei loe ning katsetasin ära kõik teised sektsioonid.

Ja nüüd siis toidust ka. Juba enne uksest sisse astumist teadsin, et osa pealinlasi peab siinseid bataadifriikartuleid Tallinna parimateks. Ja see on juba fakt, mida on raske kinnitada või ümber lükata. Üks on kindel: muidu lihtne ja tänavatoiduna erakordselt populaarne roog on siin lahendatud väga meisterlikult- bataat on kaetud (vegan)ürdimajoneesiga ning sisse on pikitud kimchit. Kuigi mu isiklik suhe kimchiga on selline vihkamise ja armastuse harmoonia, siis selles koosluses on see märkimisväärselt mõnus. Ports on pirakas, majoneesi on piisavalt (see on megaoluline!) ja kimchi teeb seda, mida ta tegema peab.

Ka mu teine roog, milleks on veiselihatako, on oma olemuselt täitsa tänav. Ülo puhul ongi vahva see, et muidu nii argised asjad on enda omaks tehtud. Suudan ma ju isegi kodus moel või teisel takod valmis teha, aga esiteks ma väga tihti ei viitsi ja teiseks- päris nii hästi ma kohe kindlasti ei oskaks ka. Takosse on mähitud rebitud veisepõsk, suitsumajonees, törts tšillit, rohelist sibulat, lehtkapsast ja peale pisut sarapuupähkleid. Ja see toimib. Oluline on ka see, et see oli söödav täpselt nii nagu peab- käest, natuke pudistades, aga muidu muretult. Ainus mure takoga on see, et kui näiteks bataadifriikatest on portsjoni lõpuks juba suht villand ja neid tasuks võtta pigem jagamiseks, siis seda takot tahaks veel. Kui mitte rohkem, siis vähemalt ühte.

Kerge salat. Mul on alati nende kergete salatitega väike probleem. Tahaks neid tellida, aga minu jaoks on need sageli pisut liiga… kerged. Ja kuigi ka siin maitses kõik väga hästi, siis see probleem jääb. Samas olen veendunud, et mõnele väiksema mahuga toidufännile oleks sellest täiesti piisanud. Samas ei saa siin midagi ette heita, sest salat pesitses kategoorias “Kui väike on paras”. Ja mulle tihti ei ole ning see on juba minu mure.

Magustoitudega läks asi keeruliseks. Valikus oli kolm erinevat rooga (ebaküdooniakreem, toorkakao kook ja rabarberikompott), millest kõiki oleks tahtnud proovida ja ka tõenäoliselt mitu portsu süüa. Otsustasin Üloga lõpusadamasse purjetada koos rabarberikompotiga, millele andsid jõudu juurde kaerakrõbuskid, vanillijäätis ja törts calvadost. Ja ma ei pidanud pettuma. Jäätis tasakaalustas rabarberi hapukust ning kaerakrõbuskid vürtsitasid tekstuuri. Vaid calvados jäi minu jaoks gramm peitu.

Joogiks võtsin kohaliku limonaadi (maasika-vaarika-laimi) ning oleksin võinud seda tellida kannuga, sest seda rüübet suudaksin vähemalt liitri korraga ära juua. Pastakõrs (nimelt serveeritakse siin jooke küll kõrrega, aga see on tehtud pastast ja toimib täpselt nii nagu peab) otse kannu ja põhjani! Tip-top.

Viimasena, aga mitte vähem tähtsana. Ülo tekitab hea tuju. Telli kohvi ja su hea tuju kasvab veelgi, sest isegi juba mõõdukalt personaliseeritud tekst tassi all jätab harva külmaks. Tõstad tassi taldrikult, loed seal peituvat kirja ning kõrvuni naeratus on garanteeritud. See on teada tuntud nipp, aga töötab alati.

Ühesõnaga, tulge ja tehke Üloga tutvust. Ta karakter võib esiti veidi ehmatada, sest nagu ma alguses ütlesin, ta on siiski pisut maailmas ringi rännanud tüüp, aga hingelt täitsa kodune. Ja ta ootab sind.