Tavaliselt alustatakse selliste ülevaatlike raamatute (nagu käesolev) eessõnu meenutustega, kuidas ammustel aegadel autoriga tuttavaks saadi ja mida kõike toona ühiselt ette ei võetud. Ent kuna teos ise koosneb meenutustest ja mälestustest ning on tugevalt nostalgiaga laetud, otsustasin anda pigem juhendi, kuidas seda raamatut lugeda. Vaadelgem seda kõigepealt võrreldes meie oma bändimeeste mälestustega. Need on kõik väga Eesti-kesksed (mis on ka mõistetav) ja suur Nõukogude Liit on põhiliselt vaid hiigeltuuridega rahateenimise ja lõbusate seikluste paik. Troitski räägib meile aga rokkmuusika ajaloost terves NSVLis ja Eesti rokist kui nõukogude roki osast. Esmapilgul tundub selline lähenemine isegi veidi üllatav, sest oma arust tegime siin ikkagi Eesti, mitte nõukogude muusikat ja see, et meie riigi nime taga seisid tähed NSV, meenus ainult siis, kui kedagi või midagi ära keelati. Kuid Artemi sõitis Moskvast Tallinnasse ja Tartusse ilma viisata ja meil oli välismaale sõitmiseks tarvis Nõukogude Liidu välispassi. Ja nii nagu meie olümpiasangareid nimetati vene vägilasteks, nii ei huvitanud Läänes mitte kedagi mingi Eesti, vaid krampides Nõukogudemaa perestroikarokk. Ning pidagem meeles, et see raamat ongi ju kirjutatud just Lääne lugejale (eesti keel on esimene endine liidurahva keel, millesse see on tõlgitud). Teine põhimõtteline erinevus meie memuaristidest on, et meie mehed räägivad põhiliselt telgitagustest, Troitski aga põrandaalustest. Põhjus muidugi selles, et viimaseid meil eriti polnudki. Siinkohal võib paralleele tõmmata ka meie üllatusega, kui Moskvast või Leningradist saabunud kunstiüliõpilased soovisid iga hinna eest pääseda Eesti kunstnike ateljeedesse, arvates, et seal on palju teoseid, mida avalikel näitustel eksponeerida ei tohi. Peab ütlema, et hinnangud, mida autor bändidele ja üksikesinejatele annab, peegeldavad ainult tema isiklikke seisukohti, kuid selles suhtes ta ei pretendeerigi mingil