„Teie kuulutus Saturday Review of Literature’is ütleb, et spetsialiseerute läbimüüdud raamatutele. Fraas antikvariaat-raamatukauplus hirmutab mind küll veidi, kuna antikvaarset seostan ma kallidusega. Olen vaene kirjanik, kellele meeldivad antikvaarsed raamatud, aga kõike minu soovitut on siin võimatu saada, kui välja arvata ülikallid haruldased köited või siis Barnes & Noble’i liiga kõrge hinnaga võidunud väljaanded, mis on kooliõpilaste käest läbi käinud. “Nii algab New Yorgist pärit miss Helene Hanffi muhe kirjavahetus kauplusega Marks & Co. , mis keskendub haruldastele ja kasutatud raamatutele ning tegutseb Londonis aadressil Charing Cross Road 84. Kakskümmend aastat vahetab see otsese ütlemisega New Yorgi kirjanik sõnumeid märksa vaoshoituma Frank Doeliga, Londoni raamatukaupmehega, ning nende sõprus süveneb üha, kuni 1949. aasta detsembris, kui Suurbritannias valitseb sõjajärgne toidupuudus, jõutakse sinnamaani, et Helene muretseb, kas tema saadetud sealihast jõulusink äkki juutidest omanikele solvavalt ei mõju. . . Peagi vahetatakse üha isiklikuma sisuga uudiseid Hanffi karjääri ja Franki pere kohta. Helene’i sõnumitest Frankile selgub, et tegu on ebatavaliselt paljulugenud, väga vaimuka ja erakordse iseloomuga naisega. Aja jooksul kaob ta kirjadest Doelile algne ametlik viisakus ning need võtavad humoorikalt tuttavliku tooni. Paljude lugejate lemmikuks on 18. septembril 1952 saadetud kiri, mis lõppeb nii: „Aga kuula nüüd hästi, Frankie, see saab olema pikk ja külm talv ja õhtuti hoian ma last JA MA VAJAN LUGEMISMATERJALI, NII ET ÄRA ISTU NIISAMA, MINE OTSI MULLE RAAMATUID. “ Varsti hakkasid Hanffile kirjutama ka teised poetöötajad, nagu ka Frank Doeli naine ja tütred, sest neidki huvitasid New Yorgist tulevad põnevad sõnumid. Kahtlemata oleks nende kirjavahetus edasi kestnud, ent 1969. aastal annab firma sekretär Helene’ile teada, et Frank Doel suri ootamatult.