See on lugu inimesest ja aiast, mullast ja roosidest, taeva lindudest ja mutukatest maa all. Sobib lugemiseksnii neile, kes kaevuvad küünarnukkideni mulda, kui ka neile, kes parema meelegaistuksid põõsa veerel pingikese peal ega liigutaks lillegi. Kõik, kes on kunagimõnda aeda näinud, mõnes aias käinud või mõnda aeda teinud, leiavad siitmidagi, millele kaasa noogutada või vastu vaielda. Lõppude lõpuks tuleb välja, et isegi siis, kui me räägime aiast, räägime me tegelikult august. Üheleaiaharijale olevat keegi kunagi öelnud umbes midagi sellist:"Sinna auku, kuhu sa enne kallasid viina, topid sa nüüd oma roose. "