Andrus Kivirähki ja Asko Künnapi Muinas-Eesti seiklusmäng „Mees, kes teadis ussisõnu on valminud Andrus Kivirähki samanimelise romaani põhjal. Seiklusmäng asub kaardimängude ja lauamängude hämaral piirialal. Mängus on maastikukaardid, millest mängu käigus moodustub ohtudest ja väljakutsetest kubisev mänguväljak, salapäraste ruunidega kaetud seninägematud puutäringud, kaabudega nupud ja mahlaselt illustreeritud mängukaardid raamatust tuttavate sõprade ja vaenlastega. Asko Künnap: Olen alati armastanud rollimänge ja rollimängu sugemetega seiklusmänge, olgu need siis kaardi- , laua- või maastikumängud. Kahjuks ühendab neid kõiki üks viga: nad võtavad kohutavalt palju aega. Nõnda saigi koos pere ja sõpradega ümber köögilaua maha istutud, et katsetada, õnnestub kokku seada toimiv seiklusmäng, mida tahaks ja jaksaks ühe õhtuga ka mitu tiiru mängida. Ja raske on ette kujutada mahlasemat põldu ühe mängu süžee idanemiseks kui Kivirähki ussisõnade raamat. Ussisõnade reeglid on lihtsad ja illustreeritud. Mäng saab selgeks paari esimese käiguga ning kestab kõigest umbes tunni jagu. Kaartidest kokku pandav mänguplats saab iga uus mäng eelmistest erinev ja seiklus kordumatu! Karta on, et pärast esimest tormilist mängu, alustatakse kohe ka järgmist ja veel karmimat. Peksa saavad võrdselt kõik pimeda ebausu vormid – olgu see siis kohalik juhmakus või tule ja mõõga abil imporditud kolmainsuse kultus. Võidab, nagu loota ongi, ikka ja alati vaid mõistus. Ja kui hästi läheb, siis koos mõistusega ka sina! Andrus Kivirähk: Me läksime sõtta. See oli isevärki sõjaretk, sest meil polnud vähimatki lootust võita. Lõppude lõpuks oli meid ju vaid kaks – terve laia maailma vastu. Olime nagu kaks lehetäid, kes võivad küll üksikuid lehti õgida, aga kellel pole siiski mingit võimalust langetada tervet puud. Me liikusime lahingust lahingusse ja meil polnud paika, kuhu pärast edukat löömingut tagasi pöör