See on terav lühiromaan majanduslanguse ja koroonaepideemia painest, kokkade tööst, armastusest, noorte Eestist lahkumisest, eneseleidmisest. Tekstis on väsinud toidukullerite higi, Soomes elavate eestlaste viha immigrantide vastu, köökide kuumus, nõudepesijate märg maailm, globaalse toidutootmise tume vari. *Paljud ütlesid – armastan Eestimaad, aga vihkan Eesti riiki, armastan inimkonda, aga vihkan inimesi, armastan raha, aga vihkan rikkaid, teised ütlesid, mul on ükskõik, kolmandad – tõmban lihtsalt minema, olen maailmakodanik, elu on elamiseks, mitte raiskamiseks, milleks kannatada külmas Eesti vihmas, sügispimeduses, mujal paistab kogu aeg päike, lõpetan sandikopikate teenimise, aitab taatide vihakõnest, poliitikute kukekõnnist, eliidi teeseldud tagasihoidlikkusest, maailmas oodatakse avasüli au pair´e, siniseid põhjamaa silmi, noored kehad on igal pool hinnas, tol korral vastasin, minge, aga immigrandi-staatus kestab samuti igavesti, ei muutu elu lõpuni millekski muuks. . . *Ja nii rassisingi rõõmsalt väikeses Vietnami restoranis. Omanik nägi välja nagu vana merekaru, kes on pardalt maha loksunud, purjuspäi laevast maha jäänud, üle reelingu kukkunud või midagi sellesarnast, jõi ta korralikult, alustas sageli juba hommikul, selle kohta püsis ta hästi jalul, kuigi kõikus natuke nagu tormi käes, ma ei tea, mis seos tal üldse Vietnamiga oli, ta oli ühtlasi restorani peakokk ja mina aitasin teda, olgem ausad, ta teadis tegelikult toidutegemisest mõndagi, igatahes rohkem kui mina, aga ta oleks pidanud tihedamini ajalehti lugema, siis oleks talle pärale jõudnud, et maailma keemiatööstus uhab vinge vaardiga, saja aastaga on keemikud hügieeni vallas kanna kõvasti maha saanud, Hans Schwarzkopf oli leiutanud šampooni, olin seda meelt, et meie peakokal oleks viimane aeg selle leiutisega tutvust teha.