TESS OLI KÜLL VIIMANE INIMENE, KEDA TA SIIN NÄHA LOOTIS Viisteist aastat hiljem ei olnud Quinn Southerland ikka veel Tess Claybourneʼile andestanud, et too oli teda kooliajal halvasti kohelnud. Kuid see leseks jäänud hooldusõde, kes hoolitses tema haige kasuema eest, oli valgusaastate kaugusel ärahellitatud lõpuballi kuningannast, kellena Quinn teda tundis. Samas oli naine endiselt ilus, tekitades mehes igatsuse millegi kättesaamatu järele. Kui see ikka oli kättesaamatu. Neid tõmbas endiselt meeletult teineteise poole. Sellest võiks saada nende uus võimalus. . . kui nad vaid laseksid juhtida armastusel end sinna, kuhu südamed igatsesid. . .