Praegu on moes kiita mitte-Lääne kultuure ja halvustada Lääne omi. Mingi osa sellest tegevusest kujutab endast igati kiiduväärt tunnustust sellele, mis on tunnustust väärt, kuid teine osa lagundab ohtlikult neidsamu ehitusplokke, millest on üles laotud maailma suurejoonelisim ja humaanseim tsivilisatsioon. Raamatus „Sõda Lääne vastu“ näitab Douglas Murray, kuidas heade kavatsustega inimesed lasevad silmakirjalikul ja loogikavabal Lääne-vastasel retoorikal ennast lollitada. Kui nõutakse, et heidaksime kõrvale Kanti, Hume’i ja Milli ideed nende autorite vaadete tõttu rassiküsimustes, siis miks ei puuduta see Marxi, kelle töid vürtsitavad rassilised solvangud ja antisemitism? Ameerikas võideldakse rassismi järelkajadega, ent kuidas jääb podiseva rassistliku põrgukatlaga Lähis-Idas ja Aasias? Nendest intellektuaalsetest võltsingutest ei lõika kasu üksnes valelikud teadlased, vaid ka vaenulikud riigid ja inimõiguste jalge alla tallajad, kes loodavad sel viisil tähelepanu kõrvale juhtida omaenda kuritegudelt. Kui Lääs tahab püsida, peab ta ennast kaitsma. „Sõda Lääne vastu“ ei ole üksnes terav ja täpne vastulöök rumalatele Lääne-vastastele väidetele, vaid ühtlasi tuumakas kiidukõne sellele tsivilisatsioonile endale. * Lühimalt võiks Douglas Murray’t iseloomustada kui Briti patriooti, Euroopa ja Õhtumaade patriooti. Tema „Sõda Lääne vastu“ ei käsitle neid jõude, mis on rohkem või vähem avalikultvastustanud Lääne hegemooniat – Venemaad või Hiinat ega ka islamimaailma. Need sõdalased ja see rünnak, mida Murray kirjeldab, tuleb Lääne enda seest – see on kultuuriliseks hoovuseks laienenud enesepõlgus ja päritolujälestus, vimma ja tänamatuse mürgised viljad. Kummati sisendab Murray kõne patriotismi Eesti vastu. Kuigi tendentsid, mida Murray kirjeldab, pole ka siin maal võõrad, siis võrreldes Läänes toimuvaga tundume me nii normaalsed, kained ja tasakaalukad! „Sõda Lääne vastu“