Arhitektuuri peetakse heaks ühiskondlike protsesside peegeldajaks, majades saavad kokku nii ühe ajahetke majanduslik seis kui ka kultuurilised väärtushinnangud. Samas võtab kavandamine ja ehitamine aastaid, aeglase kunstina ei reageeri täna valmivad hooned kriitilistele probleemidele nii ruttu, kui me tahaks. Kui vaadata märksõnu, ilma milleta ükski arhitektuurivaldkonna sõnum nüüdisajal lendu ei lähe nagu kohalikud materjalid, lammutamise asemel ümber ehitamine, materjalide ring- ja taaskasutus, liikuvus, planeeringute ja hoonete süsinikujalajälg, kättesaadav eluase jne, siis Eesti ehitusmaastikul ringi vaadates silmatorkavat muutust ei näe. Me ehitame valdavalt betoonist, puitehitus areneb pigem tasapisi ning on hetkel teadliku tellija ja arhitekti õnneliku kokkusattumise tulemusel sündinud materjalivalik või tuletatud keskkonnast – majake keset metsa tehakse loomulikult puidust. Äärelinnastumine suuremate linnade ümber ei ole kuhugi kadunud, ümbertöödeldud ehitusjäätmetest uue maja ainese saamine tundub veel liiga radikaalne (ja kallis) mõte, nõukogudeaegsete hoonete lammutamist eelistatakse renoveerimisele nende halva maine ja sama halva ehituskvaliteedi tõttu. Uute eluasemete turgu valitseb erasektor, kes teeb oma ruumiotsuseid maksejõulist ostjaskonda silmas pidades (kus kallinev laenuraha teeb omi korrektuure) ning olemasoleva elamufondi suuremahulist rekonstrueerimist takistab killustunud omand. Käsikäes rohepööratud ehitamisega räägitakse ka muutunud esteetikast – majad ning nendevaheline ruum mitte ainult ei pea keskkonnasõbralikud olema, vaid sellisena ka näima. Öko-look on uus poliitika. Euroopa Komisjoni sügisel 2020 lansseeritud Uus Euroopa Bauhaus sedastab, et elukeskkond peab olema kaunis, kestlik ja kaasav. Me ei ela täna kriisijärgses ajas, vaid ajal, kus tuleb aru anda, et ammu alanud kriis on püsiv ning me oleme selle ise põhjustanud. Puitfassaadid, nutikad tehnoloogilised lahendused, vormiline t