Johan Pitka oli üks Eesti riigi rajajatest ning Vabadussõja legendaarne väejuht, kellel olid suured teened Eesti merejõudude, Kaitseliidu ja piirivalve loomisel. Ta oli Eesti merejõudude juhataja Vabadussõjas. Aastatel 1924–1930 elas ta Kanadas, proovides pioneerielu Briti Kolumbias, kus tänini meenutavad Pitka pere seal veedetud aegu mitmed kohanimed: Pitka laht, Pitka jõgi, Pitka mägi, Lindjärv jt. Kodumaale naastes sukeldus Pitka taas poliitikasse, olles Rahvuskogu liige, samuti juhtis ta ETK-d. Tema rahutu hing vajas kohta, kus lüüa praktiliselt käed külge põllumajanduses, aga ka pühenduda mälestuste kirjutamisele: nii ostiski ta Virumaale Lilleoru talu, kus kirjutas memuaare, mis hakkasid ilmuma 1937. a, köites lugejaid oma ilukirjandusliku stiilitunnetusega. Nõukogude režiimi kehtestamisel Eestis aastal 1940 põgenes Pitka Soome. Mure kodumaa saatuse pärast sundis Pitkat 1944. a pöörduma tagasi Eestisse, kus ta üritas organiseerida relvastatud vastupanu pealetungivale Punaarmeele. „Admiral Pitka” nimeline pataljonisuurune rühm võitles Punaarmee vastu ka pärast sakslaste taganemist Eestist. 1944. a jäi admiral Pitka teadmata kadunuks ja tema surma asjaolud on siiani teadmata. Admiral Pitkat autasustati Vabadusristi I liigi 1. järguga, Briti Püha Miikaeli ja Püha Jüri Ordu aurüütel- komandöri ordeniga, Eesti Punase Risti III järgu mälestusmärgiga, Eesti Punase Risti I järgu II astme mälestusmärgiga, Karutapja ordeni II klassi ordeniga, Kotkaristi I klassi mõõkadega teenetemärgiga. Andeka kirjamehe, vapra merekaru ja oma kodumaale Eestile jäägitult pühendunud patrioodi Johan Pitka memuaarid näevad uustrükina ilmavalgust ajal, mil maailm vajab eriliselt andekaid, julgeid ja ettevõtlikke inimesi. Käesolevasse kogumikku on koondatud Johan Pitka memuaarisarjast ilmuda jõudnud „Minu mälestused I–III” (1937–1939) ning „Orkaanis ja džunglis (Minu mälestused IV)” (1939).