Stalini surma kohta võib leida kümmekond erinevat hüpoteesi, aga ühes on need kõik sarnased: Stalin ei surnud loomulikku surma. Tšetšeeniajaloolane ja politoloog Abdurahman Avtorhanov (1908–1997) analüüsib siinsesraamatus sündmusi Stalini võimu kujunemise ja kindlustumise ajast kuni tema viimasteeluaastateni. Teosele lisab kaalukust see, et Avtorhanov oli tollastepöördeliste sündmuste kaasaegne ja tunnistaja, seistes nomenklatuuritöötajanalähedal partei kõrgematele ringkondadele. Ta tundis isiklikult nii paljusidKeskkomitee liikmeid kui ka partei opositsiooniliidreid. „Stalini surmamõistatus“ on viieteistkümneaastase uurimistöö tulemus, mida on sama põnevlugeda kui mõnd detektiivromaani. ***Nõukogude partokraatia püramiidi tipus ei olnud piisavalt kohta kahele kuritegelikule geeniusele –Stalinile ja Beriale. Ükskord pidi emb-kumb neist loovutama koha rivaalile või ootas neid mõlemaid hukkumine vastastikuses võimuvõitluses. Nii see kui teine juhtusid peaaegu korraga. Abdurahman Avtorhanov