On vana-aasta õhtu, ehitajad annavad valmivale uusehituseleviimast lihvi ja korterite ostjad vaatavad juba oma uutes eluasemetes ringi, maja katusekorteris aga koguneb valvur Raúl Viñase suguvõsa, et üheskoos uutaastat vastu võtta. Ent juba on hoone avarustes ennast sisse seadnud ka tondid, kellel on maja asukatega omad plaanid…Tondilugudel onLadina-Ameerika kirjanduses eriline koht ning selliselt on väga sobiv, et Eestilugeja esimeseks tutvuseks Argentiina kirjanduse elava klassiku César Airaga onjust nimelt “Tondid”. Sellest lühikesest jutustusest leiab tähelepanelik lugejamuuhulgas peanoogutusi tervele reale teistele kirjanikele: siin on Borgesesttuttavat allegooriat, Bolaño nihestatud realismi, Cortázari eksperimentaalsust— ja palju muud. Kõige selle juures on “Tondid” siiski aga ka eksimatultomanäoline ning lõpuks lihtsalt nauditav lugemine ühelt kaasaegse kirjandusemeistrilt. — Tarmo Jüristo, kultuurikriitikSuurepärane lugemiselamuskõigile maagilise realismi austajaile. Aastavahetusel on teadagi nähtamatudpiirid siin- ja sealpoolsuse vahel kulunud imeõhukeseks, peaaegu olematuks ningnende ületamine mõlemas suunas võimalikum kui mistahes muul ajal. Maagilisipiire ületades hakkab juhtuma asju; lugusid jutustades elustuvadmütopoeetilised maailmad, olles sillaks unede ilma ja ärkveloleku vahel. Haaravalt (ja üllatus-üllatus — argikultuurilooliselt harivalt!)kirjutatud lugu. Soovitan!— Marju Kõivupuu, folklorist