Gabriel García Márquez jutustab romaanis „Armastus koolera ajal loo poole sajandi pikkusest vastamata armastusest. Ja isegi kui tundub, et armastust ennast õieti ei mainitagi, on ta romaanis ometi kogu aeg tajutav tuhandel eri moel: kord rõõmus, kord kurb, vahel õnnetoov ning ikka ja jälle üllatav. Fermina Daza ja Florentino Ariza kuuskümmend aastat kestev armastuslugu Kariibi rannikulinnas võiks mõjuda üsna tavapärase melodraamana. Seda enam, et García Márquez kasutab siin lausa mõnuga traditsiooniliste seebiooperite kõige klassikalisemaid võtteid ja nippe. Seebiooperiks on „Armastust koolera ajal nimetanud ka kirjanik ise, pidades seda samal ajal oma parimaks romaaniks ja ühtlasi teoseks, mille kirjutamine oli talle kõige raskem. Kuid seesama aeg oma kordumatuses ja üha uutes järgnevustes moodustab koos troopilise keskkonna ja kirjaniku loodud tegelastega täiesti omamoodi fluidumi, mida meister omatahtsi voolib nagu savi, lastes fantaasial piiramatult lennata. Jutustus suubub müütide ja legendide voogu nagu oja rahulikult voolavasse jõevette ning troopika mahladest, lõhnadest ja maitsetest sünnib lummav lugu. * „Gabrieli vari annab meile valgust. Olles klassik, on ta endiselt meiega ja kuulub meile kõigile. – Colombia kirjanik ja esseist Darío Jaramillo „Siin jõuab García Márquez tasemele, mis lubab tal olla ühtaegu klassikaline ja kõnekeelne, ebamäärane ja kirgas; kirjanik ülistab ja neab, naerab ja nutab, räägib ja laulab ning vahel tõuseb lausa lendu – just nii nagu tal hetkel tarvis on. – Thomas Pynchon, The New York Times